on klassikaline ja stiilne hooldus. Algab see nagu tavaline hooldus. Täiendavalt kaetakse küüned nende loomulikku värvust jäljendava lakiga, millele lisatakse küüne otstesse, eenduvate servade peale valget lakki, jäljendamaks loomulikke küüsi. Selline hooldus imiteerib loomulikke küüsi, tehes need samas märgatavalt atraktiivsemaks. See on klassikaline variant, aga loomuliku värvuse asemel võib kasutada ka teisi värvikombinatsioone küüneplaadi ja serva jaoks.

Spaa-maniküür kestab tavalisest veidi kauem, sisaldab täiendavaid hooldusi, mis sõltuvad salongist. Need võivad olla glükoolhappega koorimine ja parafiiniga vahatamine, eesmärgiga eemaldada elutud ja kahjustatud naharakud. Parafiiniga vahatamisel kastetakse käed sooja vaha sisse ja seejärel kaetakse kilega. Hooldus annab tulemuseks pehme ja sileda naha.

Meile praegusel kujul tuntud küünelakk toodi turule Ameerikas 1937 a, Revloni asutaja Charles Revsoni poolt. Inspireerituna tollasest autovärvide tehnoloogiast, lisati läbipaistvale lakile värvipigmente, mis võimaldas luua palju värvikombinatsioone. Selline lähenemine tõi suure edu.Tavaline küünelakk on tehtud nitrotselluloosi baasil, mis on lahustatud butüül- või etüülatsetaadis. Et kasutajate vajadusi rahuldada, on lakil lisandid. Nendeks on mitmesugused plastifikaatorid, liimid, värvipigmendid, paksendajad, UV-stabilisaatorid. Neid kõiki on vaja, et lakk püsiks küüntel ega praguneks, et selle värvus oleks sobiv ja päevavalges ei tuhmuks ning säralisandid purgis põhja ei vajuks.  Kui lakk on küüntele kantud, siis moodustab see küünt katva kihi põhjusel, et lahusti aurab lakist välja. Mingeid keemilisi reaktsioone ei toimu, lihtsalt kuivamine. Ja kui tuleb vajadus laki eemaldamiseks, lisatakse kuivanud lakile sama lahustit, mis eelnevalt oli välja auranud.  Nüüd on lakk jälle vedel ja selle saab kergelt ära pühkida. Kuid tavalise laki omadused ei rahulda suure osa tarbijate vajadusi. Tahetakse et lakk kuivaks kiiremini, püsiks kauem peal, oleks tugevam ja säilitaks ka oma särava välimuse kauem.

Sellisteks alternatiivideks on üldise nimetusega geellakid. Need omakorda saab jaotada kaheks konkureerivaks haruks, kus geellakkide grupist eraldus šellaki (shellac) nime all tuntuks saanud lahendus. Esimesed tulid turule 80ndatel Ameerikas, aga see oli üsna vaevaline tulek, koheselt edu ei saavutatud. Kümmekond aastat hiljem juba juurdus geellakk praktikasse ja tarbijad said nendega tuttavaks. Šellak (CND® SHELLAC®) on samas tunduvalt uuem toode, see patenteeriti alles 2010 a, USA ettevõtte Creative Nail Designs (CND) poolt.

Neid kahte lakitüüpi on iseloomustatud kui Pepsit ja Coca-Colat, st üsna sarnased, kuid samas erineva retseptiga.

Geellaki korral on protseduur üldjoontes sarnane kõigi tootjate jaoks. Sissejuhatav osa on sama mis tavalise maniküüriga. Et geellakk ei kuiva, vaid vajab kõvastumiseks UV-kiirgust, siis selleks on vastav UV-lambiga seade, kuhu klient oma sõrmed iga pealekantud lakikihi järel asetab, selle protseduuri kestuse on tootja ette määranud. Siit tuleneb juba geellaki eelis, et mõneminutilise protseduuri lõppedes on küüned kuivad, ei mingit eraldi kuivatamist. Valmiskujul kestavad geellakitud küüned ilusad vähemalt kaks nädalat. Pikemalt ehk ka, aga küüned kasvavad ka välja nagu juuksed.

Geellakil ja CND šellakil on mõned olulised tarbijat puudutavad erinevused. CND ise on geellakkide erinevusi käsitledes jaotanud käsitluse kolme kategooriasse:

1. Koostis

tähistab lakis sisalduvaid keemilisi aineid. Koostise osas erinevad geellakid täielikult tavalistest lakkidest. Peamised koostisained on mitmesugused mono- ja oligomeerid. Nende keemilised valemid ja osakaalud lakis mõjutavad laki omadusi, nagu: kõvastumise kiirust, viskoossust, liimumist, elastsust, kõvastumata jääkide hulka jms. Veel lisatakse geellakkidesse, nagu ka tavalistesse, mitmesuguseid tarbijale vajalike omaduste esiletoojaid: pigmendid, märgavad-, siluvad- ja täiteained.

Geellakist teeb selle, mis ta on, UV-tundlik lisaaine, mida nimetatakse fotoinitsiaatoriks. Selle osakaal lakis on suhteliselt väike, tavaliselt vahemikus (0.5-6)%. Aga ilma selleta geellakk ei toimi. UV-kiirgus, tabades fotoinitsiaatorit, lõhustab selle molekuli kaheks vabaks radikaaliks. See on siis aktiivseks molekuliks, mis ühineb koheselt sobivate naabruses asuvate mono- ja oligomeeridega. Valdavalt on selliseks ühendatavaks monomeeriks metakrülaat. Need vabad radikaalid on justkui konksud, mis seovad omavahel kaks monomeeri üheks suuremaks oligomeeriks jne. Kumbki mono- või oligomeeri molekuli ots saab endale UV-kiirguse toimel lisaks sellise aktiivse radikaali tekitatud ühenduskonksu, mis ühendab need mono-ja oligomeerid pikka ahelasse, mida nimetatakse polümeeriks. UV-kiirguse mõjul käivitub seega polümerisatsiooni protsess. Tekkinud polümeer on juba tahke ja oluliselt erinevate omadustega kui esialgne vedel lakk. Sellise ülemineku tõttu kutsutakse neid lakke ka hübriidideks, st vedelal kujul on nagu tavaline lakk, kõvastudes nagu akrüülist tehisküün. Erinevalt akrüülküünest ei sobi need lakid küüne pikendamiseks.

Praktikast analooge otsides, siis hambaravis kasutatakse sama põhimõttega valguskõvastuvaid materjale. Selline viide on asjakohane, sest CND asutaja alustas ka oma karjääri hambaarstina, kus töö käigus sai ka idee küünte jaoks. Et peamine polümeeri alus on metakrülaat, siis võib selliseid küüsi tugevuselt ja painduvuselt võrrelda praktikas laialt tuntud pleksiklaasiga, mis on metakrülaadi polümeer.

Siinkohal avaldub üks erinevus tavaliste geellakitud küünte ja šellaki vahel. Šellak on disainitud selliselt, et moodustuva polümeerkatte sees on mikropoorid. Kasutades kolme katte süsteemi (alus, värv ja pealiskate), siis kahe ülemise kihi pooride kaudu on ka alumine kate ühendatud väliskeskkonnaga. Tavalisel geellakil seda poorsust ei ole. Selline omadus pakub tarbijale väärtust protsessi juures.

Kui keegi tahaks erinevate tootjate katteid kokku ühendada, nagu geellaki ja šellaki omi, siis see ei õnnestu. Katted kooruvad lahti. Iga tootja on laki keemilise koostise juures arvestanud, et see peab sobituma vastava koostisega katte või alusega.

2. Protsess

jaotatakse kolmeks etapiks:

• ettevalmistus,
• rakendus,
• eemaldamine.

Geellaki ja šellaki erinevus avaldub ettevalmistuses, kus šellaki puhul pole vaja küüneplaati karestada. Seega vähem sekkumist ja küüne kahjustamist. Laki paigaldus on sarnane, erinevused on UV-töötluse ajas. Et geellaki tootjaid on mitmeid, siis neil võivad töötlusajad varieeruda. Šellaki puhul räägime ühest tootest ja sellel on aluskatte UV-töötluse ajaks 10 sek, järgmiste katete jaoks 2 min (CFL lambiga, vt allpool).

Eemaldamine erineb selles osas, et šellakil läheb selleks kuni 3x vähem aega. Need eelmärgitud mikropoorid imavad atsetooni sisse ja selle mõju ulatub kiiremini aluskihini. Sõrmeotsad on mähitud atsetooniga niisutatud plaastritesse, mis lasevad atsetoonil laki sisse imenduda. Võib ka lisaks kergelt masseerida sõrmeotsi, see aitab alkil kiiremini eemalduda. Plaastrit eemaldades saab küüneplaadile jäänud pehme laki nagu küpsisepuru maha pühkida. Geellaki puhul see nii kergelt ei pruugi minna, rohkem kaapimist ja vahel ka viiliga abistamist.

 

3. UV-kiirgus

on vajalik, et selle energiaga lõhkuda fotoinitsiaatorites üks kindel keemiline side ja tekitada neist vabad radikaalid, mis käivitavad polümerisatsiooni. Geellakkide ja šellaki puhul kasutatakse UV-A spektriosa, mis on inimesele kõige kahjutum. Kasutusel on kaks erinevat UV allikat – fluorestsentslamp (CFL) ja LED. Kui mõni iluhuviline räägib UV ja LED lampidest, siis see pole korrektne. Mõlemad valgusallikad töötavad geellaki korral UV-A spektriosas, lihtsalt nende kiirguse tekitamise põhimõtted ja sellest tulenevalt ka mitmed muud omadused on erinevad. Kui mõnele ettevaatlikule inimesele näib, et see UV-kiirgus võib kuidagi kahjulik olla, siis võime teda rahustada. Neid uuringuid on tehtud ja täiendav maniküürist saadud UV-kiirgus on umbes sama, mis iga päev paar minutit rohkem õues viibida. See pole küll asi, mille üle muretseda.

LEDiga võrreldes on CFL mõõtmetelt palju suurem, kestab palju vähem (u 100h), sellega tehtav protseduur kestab kauem ja lamp ise on odavam. Lisaks mõjutab CFLi vanus protseduuri kvaliteeti, vana lambiga tehtav ei ole enam sama mis uuega, polümeeri ei pruugi isegi tekkida ja lakk ei kõvastu. Seepärast on CFL lambi seadmel peal töötundide lugeja, et lamp õigel ajal välja vahetada, vastavalt tootja juhistele.

Oluline on teada, et sellist universaalset lampi ei ole, mis sobiks kõikide tootjate geellakkidele. Kogu asja tuum on kõigi süsteemi osade sobivus.

CFL ja LED erinevad ühe olulise omaduse osas, see on kiiratav UV-kiirguse spektrivahemik.  CFL kiirgab märksa laiemas spektrivahemikus, jämedalt umbes 320-400 nm. Samas tüüpiliselt on fotoinitsiaatorit mõjutav kiirgus u 350 nm. See oleks nagu pimesi suurt ala töödelda, lootuses et kunagi ikka märgile pihta saab. Et kiirgus jaguneb suurema vahemiku peale, on fotoinitsiaatorini jõudev osa palju nõrgem. LED aga on võimeline kiirgama väga kitsas spektrivahemikus, nt 345-355 nm. Seega praktiliselt kogu kiiratav energia läheb täpselt märki.  Siit tulenevad erinevused protseduuri kestuses LED ja CFL lambi korral.  Nagu eespool märkisime, peavad süsteemi kõik osad kokku sobima. Sellega mittearvestamine viib suure tõenäosusega protseduuri nurjumiseni.

Kui tootja on ette näinud CFL lambiga töötluse, siis LEDi kasutamine üldjuhul ebaõnnestub. Sama kehtib ka vastupidisel juhul. Et LED kiirgab kitsas vahemikus, siis kasutaja ei tea, kas see kiirgus sobitub konkreetse laki fotoinitsiaatoriga. Tavaliselt ei sobitu ja lakk ei kõvastu. Teine variant on veel ebameeldivam. Kui LEDi kiirgus tabab täpselt märki, siis on selle intensiivsus kaugelt suurem, kui tootja poolt ettenähtud CFL lambiga. Polümerisatsioon on eksotermiline reaktsioon ja selline kiirguse üledoseerimine võib viia käte põletuseni, kui ahelreaktsioon plahvatuslikult kulgeb.

Ettevõtmise eduks peavad omavahel sobima laki keemiline koostis, kihi paksus ja kasutatav UV-kiirguse allikas.

 

---

Klientidele paneme südamele, et alati tasub olla tähelepanelik, sest turul on liikumas massiliselt võltstoodangut. Selle nähtusega võitlemiseks kasutatakse tootjate poolt mitmesuguseid abinõusid, nii lihtsamaid kui ka komplitseeritumaid. Näitena CND müüb enda CND® SHELLAC® kaubamärgiga kaitstud geellaki paigaldamise komplekte ainult salongidele, mitte jaeklientidele. Selleks tuleb esmalt läbida CND juures vastavad koolitused ja saada sertifikaat. Seda kõike tehakse eesmärgil, et tagada enda toodete ja nendega tehtavate teenuste kvaliteet. Kui tekib kahtlus, kas antud salong omab sellist õigust, siis saab seda alati kontrollida CND lehelt. Jaeklient saab osta ainult CND Shellaci geellaki paigaldamise teenust, aga mitte neid tooteid.