Jõudsimegi kohale! Aastalõpu matk viis Parmasse!

Sel isevärki aastal oleme saanud Võlumaa sõprade ja klientidega käia ühel isevärki reisil. Reisil mööda kodumaad ja sihiks sammude kogumisel Itaalias asuv Parma linn. See reis on olnud ütlemata lahe ja nagu üks Võlumaa hea sõber viimasel matkal sõnas: „Kui neid matku poleks olnud, oleks küll see aasta möödunud kodus kapsalehena“. Igatahes jaanuaris seatud eesmärgi täitsime, oma kodumaad avastades kogusime kambaga 2496 kilomeetrit ja pealegi. Täpselt nii palju, et jõudsime planeeritud 12ne matka asemel isegi 8 matkaga Davinesi perega Davinesi Tallinna kontorist Itaalias Parmas asuva Davinesi ilukülakesse. Davines, Davines – sõnakordused täiesti sihipärased! 😊

Selle aasta viimane matk

2020 matka-aasta sai lõpetatud imeilusa detsembrikuu viimase pühapäevaga, mil metsateed ja puude ladvad olid palistatud pehme lumevaibaga. Ilmaga vedas! Metsikult vedas! Tõesti, mis võiks olla seda matka-aastat veel paremini kokkuvõttev kui mitte lumi, kaunid metsarajad ja rõõm värske õhu nuusutamisest, uute teadmiste ammutamisest koos ühte sammu (sõna otseses mõttes) käiva matkaseltskonnaga.

Aga olgu, läki nüüd rajale. Viimane matk viis meid Harjumaale Lahemaa rahvusparki. Olgu kohe algul märgitud, et ei RMK radu me ei sammunud. On tuntuim Lahemaa rahvuspargi rada ju RMK Viru raba oma laudtee ja vaatlustorniga, kuid meid viidi imetabasele teekonnale erametsadesse Kalmeoja kallastele ja Pärlioja ürgorgu. Neil radadel saime Wanderlusti matkajuht Reimo südamelähedastel koduteedel astuda. Ja mitte ainult astuda, vaid kuulda, näha ja tutvuda muuhulgas ka Eesti loomariigi vanima liikmega – ebapärlikarbiga. See tundliku hingemaailmaga haruldane karp on maakeral elanud suisa sada miljonit aastat, siinmail muidugi vähem, aga vanim loomariigi esindaja ta meil on siin.

Mis veel põnevat? Ahjaa Kalmeoja kallastel ja Pärlioja ürgorus üles, alla mööda voore sammudes saime loodust imetledes teada, et tegemist on vääriselupaigaga ehk siis ääretult erilise paigaga. Kel on au omada sellist maatükki, mis metsaregistris registreeritud vääriselupaigana, see juba teab, et selles paigas ei tohi inimene midagi teha. Tuleb kaitsta ja hoida seda metsa sellisena nagu ta on. Mida me teada saime vääriselupaiga kohta, siis erametsaomanikul on võimalik sõlmida riigiga vääriselupaiga kaitseks notariaalne leping, millega kinnisasi koormatakse isikliku kasutusõigusega riigi kasuks 20ks aastaks. Lihtsustatult – riik maksab omanikule kasvava metsa väärtuse suuruse summa proportsionaalselt 20 aasta jooksul iga-aastaste maksetena, et selles mitte midagi ei tehtaks.

Siis mungaaugud! Oma silmaga nägime säherdust keset metsa laiutavat lehtri-taolist auku ja täitsa seisime selle veerel. Mitte küll liialt lähedal, et sisse ei potsataks, aga saime teada, et mungaaukudeks kutsuti neid tänu piirkonnas elanud munkadele. Mungad, kes toona sealses piirkonnas elutsesid, kuulusid tsistertslaste ordusse ehk siis sellesse ordusse kuuluvate munkade elu perspektiiv oli kantud tööst. Töö viib ikkagi ligimese taevariigile lähemale ja usuti, et lehtersüvikud ongi munkade kätetöö. Olid mungad end ka sõja-aegadel peitnud neisse aukudesse. Muidugi sõjakoleduste hulka kuulus ka see, et neisse aukudesse peitnuid hakati välja suitsetama. Igatahes tuleme helgema juurde tagasi – mungaaugud on tegelikult karstid. Karstid omakorda on maa-alused salajõed või koopad.

Näsiniin! Nägime oma silmaga detsembrikuus õitsvat mürgist metssirelit ehk surmalille näsiniini. Kodus kapsalehena oleks ehk mõne loodussaate vahendusel seda ekraanilt kohanud, aga meil õnnestus seda päriselt näha. Äge!

Tegelikult oli nii palju lahedaid emotsioone veel, mida jagada, aga pikk jutt s*** jutt. Igatahes selle ca 6,5 km matka lõpus istusime kõik see mees autodesse ja vurasime ca 10 km eemal asuvasse Raudsilla puhkekeskusesse. Siin ootas meid ees uhke pidusööma ehk siis loe: pärast matka värskes looduses tundus nagu poleks maailmas paremat grillvorsti ja kartulisalatit olemaski. Ülimaitsev toit, mille lõpunoot oli kuum kohv ja pehme kringel.

Võlumaa sõbrad ja kliendid – aplaus teile!

Aitäh kõikidele Võlumaa sõpradele ja klientidele, kes on meiega sel aastal matkanud kodumaa erinevates paikades. Muide, Võlumaa on ülekaalukalt olnud esindatud igal matkal ja see annab uhke tunde ja paneb rinna rõkkama. Aitäh ja tugev aplaus teile sõberid!

Hõikame välja ka, et viimasel matkal ütlesid Davines brändijuht Priit ja Davines turundusjuht Liis, et järgmisel aastal ootab meid Wanderlustiga ees matk Parmasse kaks punkt null. See tegi meie kõikide meele veel eriti rõõmsaks, sest need iga kuu viimased pühapäevad on andnud nii palju meelerikkust ja rõõmu. Järgmisel aastal on meie igakuised viimased pühapäevad taaskord pühendatud jätkusuutlikule ilule, enda liigutamisele ja Eestimaa järjepidevale avastamisele.

Tulge meiega kampa, see oleks eriti vahva!

***

Tule loe, kus me veel oleme sel aastal käinud oma teekonnal Parma suunas.

#1 Esimene matk Parma suunas alustas – Rummu
#2 Pärast pausi taasalustasime matkadega – Nõva laulvad liivaluited
#3 Salmistu-Pedassaare radadel
#4 Puraskid soosisid hea ilmaga – Karula
#5 Järvamaal Tõe ja õiguse radadel
#6 Sookuningatena Pärnumaal
#7 Soo-uurijatena Jõgevamaal